Nahkhiired Eestis – eluviis, varjepaigad ja aitamine

Nahkhiired Eestis elavad meie lähedal sageli üsna märkamatult. Nad võivad veeta päeva vana puu õõnsuses, maja katuse all või voodrilaudade taga ning ilmuda nähtavale alles õhtuhämaruses. Aias lendavat nahkhiirt märgates näeme vaid väikest osa tema elust.

Nahkhiirte aitamiseks on vaja mõista, kus nad puhkavad, millest toituvad ja kuidas nende vajadused aasta jooksul muutuvad. Varjekasti paigaldamine võib pakkuda lisavõimalusi, kuid sama tähtsad on olemasolevate varjepaikade säilitamine ning putukarikas ja pimedate liikumisteedega ümbrus.

Millised nahkhiired Eestis elavad?

Kõik liigid ei ela ühtemoodi. Mõned kasutavad sagedamini hooneid, teised puuõõnsusi. Ka toitumispaigad erinevad: üks liik lendab veepinna lähedal, teine jahib puuvõrade ümbruses või metsaserval.

Põhja-nahkhiir on meie levinumaid nahkhiiri. Teda võib kohata ka asulates ja koduaedades. Pelgalt õhtuse lennusilueti järgi pole liigi määramine siiski enamasti kindel.

Nahkhiirte vaatlemiseks ei pea nende päevast peidupaika avama. Palju põnevam on istuda soojal õhtul aias ja märgata, millal esimesed lendajad ilmuvad ning milliseid teid nad kasutavad.

Kus nahkhiired Eestis varju leiavad?

Nahkhiired ei ehita meie lindude kombel kõrtest või samblast pesa. Nad kasutavad olemasolevaid õõnsusi, pragusid ja muid sobivaid varjepaiku.

Suvel võivad neile sobida näiteks:

• vanade puude õõnsused ja lõhed;
• lahtise puukoore tagused varjed;
• maja voodrilaudade ja aknaluukide tagused pilud;
• katusealused ja pööningud;
• spetsiaalselt nahkhiirtele mõeldud varjekastid.

Väike sissepääs ei tähenda tingimata, et koht on kasutamata. Mõnele nahkhiirele piisab väga kitsast pilust, mis inimesele silmagi ei hakka.

Vanade puudega pargid ja aiad võivad pakkuda korraga nii varjepaiku kui ka lähedal asuvaid toitumisalasid. Seepärast on väärtuslik säilitada ohutult alles hoitavaid õõnsustega puid ja hoonetes juba kasutusel olevaid varjevõimalusi.

Nahkhiired Eestis vajavad aasta jooksul erinevaid paiku

Üks ja sama koht ei pruugi sobida nahkhiirele kogu aastaks. Kevadine ajutine peatuspaik, suvine poegimiskoloonia ja talvine puhkepaik täidavad erinevaid ülesandeid.

Suvel koonduvad emasloomad poegade kasvatamiseks kolooniatesse. Sel ajal on eriti oluline, et varjepaik säiliks ja lennuvõimetuid poegi ei häiritaks. Üksikud loomad võivad samal ajal kasutada teisi peidupaiku.

Osa nahkhiiri rändab sügisel Eestist ära, osa jääb siia talvituma. Talvitujad vajavad liigile sobiva temperatuuri ja niiskusega paiku. Selleks võivad olla näiteks keldrid, koopad ja maa-alused käigud.

Nahkhiirte aitamisel tasub seetõttu mõelda tervele elupaigale: kus saab loom päeva veeta, kust leiab toitu ning kuidas pääseb nende paikade vahel liikuma?

Üllatav pikaealisus ja truudus elupaigale

Väikese looma kohta võivad nahkhiired elada väga kaua. Keskkonnaagentuur kirjeldab 2021. aastal Piusal kohatud rõngastatud tõmmulendlast, kelle vanus oli 32 aastat.

Rõngastusandmed näitavad ka seda, et nahkhiired võivad pöörduda tagasi tuttavatesse suvistesse elupaikadesse ja talvituskohtadesse. Mõnel juhul kasutavad nad talvitumiseks isegi sama koopaosa.

Seega võib vana kelder või puuõõnsus olla palju enamat kui juhuslik peatuspaik. Selle säilitamine võib toetada loomade elu aastakümnete jooksul.

Uus varjekast on väärtuslik lisavõimalus, kuid juba kasutusel oleva elupaiga asendamist ei saa pidada automaatselt lihtsaks või kindlaks lahenduseks.

Millest nahkhiired Eestis toituvad?

Meie nahkhiired toituvad peamiselt putukatest ja teistest väikestest lülijalgsetest. Erinevad liigid püüavad saaki erineval viisil ning kasutavad selleks eri kõrgusi ja elupaiku.

Aias on nad osa loomulikust toiduvõrgust. Nahkhiirte olemasolu ei tähenda, et sääsed või muud putukad täielikult kaovad, küll aga lisanduvad aeda öised putukakütid.

Nende toetamiseks tasub kasvatada mitmekesiseid taimi, lasta osal aiast olla vähem korrastatud ning vältida putukamürkide tarbetut kasutamist. Putukatele sobiv ümbrus pakub toitu ka neid söövatele loomadele.

Ainult varjekastist ei piisa, kui selle ümbruses napib toitu või sobivaid liikumisteid.

Nahkhiirte pesakast või varjekast?

Igapäevases kõnes nimetatakse neid sageli nahkhiirte pesakastideks. Kuna nahkhiired pesamaterjali ei kogu, kirjeldab sõna varjekast nende kasutusviisi täpsemalt.

Varjekast võib pakkuda päevast puhkepaika, ajutist peatuskohta või sobiva ehituse ja tingimuste korral ka võimalust poegade kasvatamiseks.

Kõik kastid ei ole ühesugused. Kitsaid pragusid eelistavale loomale sobib teistsugune sisemus kui avaramat õõnsust kasutavale liigile. Valikus on nii lamedaid pilukaste, ruumikamaid mudeleid kui ka hoone fassaadile või konstruktsiooni paigaldatavaid lahendusi.

Näiteks Schwegleri 1FF on alt avatud lame varjekast. Selle ehitus võimaldab väljaheidetel alla pudeneda, mistõttu pole tavapärane sisemuse puhastamine vajalik.

Schwegleri lahenduste taustast saad lugeda artiklist Schwegler pesakastid ja loodustarvikud.

Miks paigaldada mitu varjekasti?

Mitme varjekasti paigaldamine võib anda nahkhiirtele rohkem valikuvõimalusi. Eri suundades paiknevad kastid soojenevad erinevalt ning nende sisetingimused muutuvad päeva ja ilma jooksul.

See võimaldab pakkuda lähestikku erinevaid varjevõimalusi. Võimaluse korral võib kasutada ka erineva sisemuse ja ehitusega mudeleid.

Ükski kindel kastide arv ei taga siiski asustamist. Oluline on, kas piirkonnas liigub nahkhiiri, kas ümbruses leidub toitu ning kas kastide asukoht ja sisetingimused neile sobivad.

Uue varjepaiga leidmine võib võtta kuid või aastaid. Esimese suve jooksul tühjaks jäänud kasti pole vaja seetõttu kohe maha võtta.

Kuhu nahkhiirte varjekast paigaldada?

Hea asukoht ühendab sobiva soojuse, vaba ligipääsu ja rahuliku ümbruse. Kast võib paikneda näiteks hoone seinal, sobival puutüvel või eraldi tugeval postil.

Paigaldamisel jälgi järgmisi põhimõtteid:

• Vali koht, kus nahkhiiri juba lendamas näed või kus leidub sobivaid toitumisalasid.
• Jäta sissepääsu ette ja alla vaba lennuruumi.
• Väldi kohta, kuhu kass saab varitsusse pääseda.
• Hoia sissepääs ja selle ümbrus öösel otsesest valgustusest vabad.
• Kinnita kast kindlalt ning järgi konkreetse mudeli paigaldusjuhendit.

Sageli soovitatakse paigalduskõrguseks vähemalt umbes neli meetrit, kui seda saab ohutult teha. Täpne kõrgus ja asukoht sõltuvad kastist ning paigalduskohast.

Päikesepoolne asukoht võib meie kliimas olla sobiv, kuid arvestada tuleb ka ülekuumenemise võimalusega. Kõikidele kastidele ja hoonetele ei saa anda üht universaalset ilmakaaresoovitust.

Kus nahkhiired Eestis talvituvad?

Tavalise suvise varjekasti sobivust Eesti talveks ei saa eeldada. Suvine päevane varjepaik ja talvitumispaik peavad pakkuma väga erinevaid tingimusi.

On olemas ka talvitumiseks kavandatud erimudeleid, mis on mitmekihiliste soojustatud seintega. Sinna mahub korraga väga palju nahkhiiri korraga.

Kui sinu keldris juba talvituvad nahkhiired, on kõige kasulikum säilitada seal sobivad tingimused ja loomad rahule jätta. Väldi nende puudutamist, pikaajalist valgustamist ja mürarikkaid töid nende läheduses.

Keldri tavapärane lühiajaline kasutamine ei tähenda tingimata probleemi. Oluline on arvestada sealsete talvitujatega.

Nahkhiired hoones – mida enne remonti arvestada?

Nahkhiirte leidmine maja juurest ei tähenda, et hoonet pole enam võimalik hooldada. Küll aga tasub enne katuse, fassaadi või pööningu ümberehitamist selgitada, milliseid kohti loomad kasutavad.

Ära sulge sissepääsuavasid oletusega, et loomad leiavad ise uue koha. Nii võivad nad jääda konstruktsiooni sisse lõksu või kaotada olulise varjepaiga.

Remondi sobiv aeg ja lahendus sõltuvad sellest, kas hoones on suvine koloonia, ajutine peatuspaik või talvitujad. Vajaduse korral küsi nõu nahkhiireuurijalt või Keskkonnaametilt.

Eesti oludesse sobivat taustainfot leiad Eestimaa Looduse Fondi juhistest nahkhiirtega hoonetes arvestamiseks.

Kuidas nahkhiiri jälgida neid häirimata?

Kõige lihtsam on alustada soojal ja vaiksel õhtul. Vaata puude latvade, metsaserva või veekogu kohale ning märka korduvaid lennuteid.

Nahkhiiredetektor võimaldab kuulata nende kajalokatsioonihelisid inimesele kuuldaval kujul. See avab täiesti uue võimaluse öise loodusega tutvumiseks, kuigi liigi kindel määramine võib nõuda kogemust.

Varjekasti kasutamist saab vahel märgata õhtuse väljalennu või kasti alla kogunevate väljaheidete järgi. Ära ava kasti lihtsalt uudishimust ega valgusta sissepääsu taskulambiga.

Ka linnule mõeldud pesakastist võib vahel leida teistsuguse asuka. Sellest räägib lähemalt lugu pesakasti kasutamine – kes elab sinu pesakastis?.

Nahkhiired Eestis – kuidas neid koduaias aidata?

Nahkhiired Eestis vajavad säilivaid varjepaiku, putukarikkaid toitumisalasid ning nendevahelisi pimedaid liikumisteid.

Alusta oma aia vaatlemisest. Säilita võimaluse korral vanu puid ja põõsastikke, vähenda tarbetut öist valgustust ning paku erinevaid õitsvaid taimi. Sobivasse kohta paigaldatud varjekast täiendab neid võimalusi. Vaata praktilisi soovitusi nahkhiiresõbraliku aia loomiseks.

Kui leiad vigastatud või abitus seisundis nahkhiire, küsi juhiseid riigiinfo telefonilt 1247. Ära võta looma palja käega kätte.

Rohkem praktilisi aiandussoovitusi leiad ka Briti nahkhiirekaitseorganisatsiooni Bat Conservation Trust juhendist nahkhiirte aitamiseks aias.

Nahkhiirte toetamine annab põhjuse vaadata oma aeda teisel ajal ja teise pilguga. Päevane linnulaul vaibub, kuid aia elu jätkub — nüüd on tegutsema asunud öised naabrid.