single.php

kõrvits ja laps-1

Talikõrvitsate kasvatamine ja kasutamine

Kõrvitsaliste sugukond on tõeliselt mitmekesine ja sinna kuulub 820 liiki. Kõrvitsad on ühed vanemad kultuurtaimed, mida Kesk- ja Lõuna-Ameerikas kasvatati juba enne maisi, mõnedel andmetel Peruus juba 7000 aastat tagasi. Euroopasse toodi kõrvits 16. sajandil ehk alles peale Ameerika avastamist.

Toiduks tarvitatavad (söögi)kõrvitsad jagatakse tali- ja suvikõrvitsateks. Talikõrvitsatena viljeletakse põhiliselt kolme liiki: suureviljalist, harilikku ja muskuskõrvitsat.

Kauasäilivate kõrvitsate rühma kuuluvad kõik suureviljalise kõrvitsa ja osad hariliku kõrvitsa ning muskaatkõrvitsa sordid. Muskuskõrvitsat saab meie kliimaoludes kasvatada vaid kasvuhoones või Lõuna-Eestis soojadel tuulte eest varjatud lõunapoolsetel kasvukohtadel. Muus osad ei erine tema kasvatamine ülejäänud talikõrvitsate omast. Võrreldes meil enam levinud hariliku kõrvitsaga vajab suureviljaline kõrvits kasvuks rohkem soojust ja valmib hiljem, kuid see-eest on viljad tõeliselt suured.

Talikõrvitsad on tihkemad, vähem vett sisaldava viljalihaga ning kiudaineterikkamad, kui suvikõrvitsad. Samuti on talikõrvitsad suvikõrvitsatest magusamad. Talikõrvitsa vilja tühjas õõnsuses on hulgaliselt seemneid, mida võib pärast pesemist ja kuivatamist röstida või soolata.

Kõrvits on sooja- ja valguslembeline taim, kes ei talu varju ning happelisi muldasid, tarbib rohkesti vett  ning on tundlik kloori sisaldava väetise suhtes. Seega tuleb kõrvitsa taimed avamaa tarbeks meil ette kasvatada ja alalisele kasvukohale istutada alles pärast öökülmade möödumist. Kasvamiseks vajab kõrvits hästi viljakat mulda ja nii ongi teda koduaedades sageli kompostihunniku otsas kasvatatud. Tegelikult ei ole see õige, kuna kõrvits kasutab kompostihunnikust ära kõik toitained ja nii ei anna hilisem aiamaa väetamine selle kompostiga enam õiget tulemust. Teiseks oleks kompostihunniku õige asukoht päikese eest varjatult, kuid kõrvits armastab jälle päikest.

Ameerika ühendriikides kasutatakse kõrvitsaid ka Halloweeni kujukeste tegemiseks

Lahenduseks on istutada kõrvitsataimed kompostihunniku ümber ning suunata hilisemad väädid kompostihunniku peale. Kõrvitsa suured lehed varjutavad kompostihunnikut ning ei lase sellel nii ruttu läbi kuivada.

Teine võimalus koduaias kasvatamiseks on kaevata peenrale 50-60 cm läbimõõduga augud, kuhu valada ämbritäis sõnnikut või komposti ning katta see omakorda august pärineva mullaga. Tekkinud kuhjale võibki istutada kõrvitsad. Kuna kõrvitsataimed on üsna külmaõrnad, tuleks kõrvitsale valida kindlasti lõunapoolse kallakuga kasvukoht. Kõrvitsa taimi ei tohiks istutada tuultele avatud põllule, kus tugev tuul võib lehti räsida ja neid murda.

Kõrvitsad ei vaja erilist väetamist, kuid soovi korral võib neile anda orgaanilisi väetisi. Ka ei vaja kõrvits väga suurt hoolitsust, kuna umbrohi ei suuda viimasega konkureerida (suured lehed lämmatavad umbrohu). Siiski tuleb vastavalt vajadusele kõrvitsataimi soojemapoolse veega kasta, kuna nad ei talu hästi põuda. Teisest küljest ei talu kõrvits mulla liigniiskust ja seisvat vett, seega ei tasu kastmisega ka üle pingutada.

Kõrvits on risttolmleja ja tolmleb põhiliselt kimalaste ja mesilaste abil. Tavaliselt ei ole kõrvitsate kasvatamisel tolmeldamisega probleeme, ainult pikemaajalisel vihmaperioodil võib mesilasi vähem liikvel olla.

Saagi valmimine võib tulla üllatavalt kiiresti, kuna soojade ilmadega kasvavad kõrvitsad üsna ruttu ja paari nädala jooksul võib mõne sordi vili juba poolemeetrise läbimõõduni kasvada.  Siiski ei tähenda see veel, et vili oleks valmis.  Kõrvitsa viljade valmimisest annavad märku viljavarre kuivamine ning koorte tugevnemine. Samuti muutub paljudel sortidel vilja värvus.

Säilitamiseks mõeldud talikõrvitsad koristatakse tavaliselt ühekorraga täisküpsuse faasis. Viljakoorele ei tohi küünega vajutades jälgi jätta ning viljavars tuleb kindlasti külge jätta -mida pikem see on, seda parem.  Ka ei tohiks saaki koristades kõrvitsat kinni hoida viljavarrest, sest see võib kõrvitsat rikkuda ning nii ei säili vili enam hästi.

Olenevalt sordist valmivad kõrvitsa viljad 45-75 päeva pärast viljumist. Meie tingimustes alates augusti lõpust. Koristada tuleks kuiva ilmaga enne öökülmade saabumist.

Kõrvitsa kasulikkus ja kasutamine

Kõrvitsa valminud viljad sisaldavad rohkesti süsivesikuid, esmajoones suhkrut ja tärklist. Kõrvitsa kuivainesisaldus on keskmiselt 6 – 8% (üksikutel sortidel kuni 17%). Rohkesti leidub pektiinaineid. C-vitamiini sisaldub kõrvitsas 15 – 20mg%. Karotiini on mõne sordi viljades isegi rohkem kui porgandis. Mineraalainetest leidub valminud kõrvitsa viljades kõige rohkem kaaliumi, kaltsiumi, fosforit ja rauda. Toorelt on kõrvitsa viljaliha peaaegu maitsetu. Maitseainetega maitsestatult või koos teiste toiduainetega saab kõrvitsast aga valmistada väga mitmesuguseid toite, salateid, äädikahoidiseid jne. Soodsa biokeemilise koostise ja suhteliselt madala kalorsuse tõttu on kõrvitsad väga sobivad dieettoiduks. Rohkesti kõrvitsat süüa soovitatakse südame- ja veresoonkonna haiguste, podagra, rasvumise, kehvveresuse ja ateroskleroosi puhul. Kõhukinnisuse korral on kasulik süüa toorest kõrvitsat. Toiduks tarvitatakse ka õlirikkaid kõrvitsa seemneid, mis röstitult on väga maitsvad. Kõrvitsa seemnetel on samuti neeru- ja põietalitlust parandav toime.

 

Loe ka: Mida kasvuhoones kasvatada?, Arbuusi kasvatamine avamaal ja kasvuhoones, Füüsali kasvatamine ja kasutamine ning Kastmissüsteem kasvuhoonesse

 

 


Sildid:, , , , , , ,

comments.php

5 kommentaari

  1. Pingback: ingveri kasvatamine kodus | Rodoaed

  2. Pingback: Artišoki kasvatamine iluks, toiduks ja ravimiks | Rodoaed

  3. Pingback: Arbuusi kasvatamine avamaal ja kasvuhoones | Rodoaed

  4. Pingback: Baklazaani kasvatamine ja kasutamine | Rodoaed

  5. Pingback: Õunte õige koristamine ja säilitamine | Rodoaed

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

captcha

Palun sisestage turvakood

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <h2> <h3> <h4> <a href="" class="" target="">